D vitamiinist

Karin Laas MD, PhD Ida-Таllinnа Keskhaigla reumatoloog

D-vitamiini allikad inimesele on päikesevalgus ja väiksemal määral D-vitamiini sisaldav toit. Eesti laius­kraadil on D-vitamiini saamine päi­kesekiirguse toimel küllaltki piiratud, sest päikese intensiivsus D-vitamiini saamiseks on piisav ainult maist septembrini.
Päevitamisel on oma võlud, aga ka ohud. D-vitamiini saamiseks piisab, kui päikese käes ollakse 20 minutit päevas. Päikesepõletust tu­leb vältida, sest siis suureneb oht nahavähi tekkeks. Päikese toimel tekkiva D-vitamiini hulka reguleerib organism ise ja mitte kunagi ei saa päevitamise tagajärjel tekkida liiga palju D-vitamiini. Toidust saadava D-vitamiini imendumine vananedes halveneb. Ühtlasi peavad üle 50-aastased inimesed arvestama, et nen­de D-vitamiini vajadus on tunduvalt suurem kui noortel inimestel ning enam ei piisa suvel paarist päevast päevitamisest ja mõnel korral kuus kala söömisest.

EESTI INIMESEL ON D-VITAMIINI HULK VERES PIDEVALT NORMIST MADALAM
Teadaolevalt omastab inimene D-vitamiini 80% ulatuses päikese kaudu, see tähendab, et päikesekiirte toimel sünteesib inimese nahk D-vitamiini. 20% D-vitamiinist saab organism toidu kaudu. Väga vähesed toiduained on loomulikul teel D-vitamiinist tulvil: kalamaksaõli, lõhe, heeringas, sardiinid, makrell, mu­nad, maks, metsaseened. Mõnedes maades on osa toite D-vitamiiniga rikastatud: margariin, piim, jogurt, hommikusöögihelbed, saiatooted. Eestis leidub D-vitamiiniga rikastatud toiduaineid vähe, peamiselt on need jõudnud meieni Skandinaaviamaade toidukaupadega. Eesti geograafilise asendi ja kliima eripära tõttu tekib päikese toode­tavat D-vitamiini inimese nahas vaid mõnel suvekuul aastas. Sellist pe­rioodi, kus D-vitamiini süntees nahas päikese toimel puudub, nimetatak­se D-vitamiini talveks. Tartu Ülikooli reumatoloog Mart Kull on teinud D-vitamiini vaegust käsitlevaid epidemioloogilisi uuringud, millest on selgunud, et keskmine D-vitamiini hulk veres on meie inimestel aasta ringi normist (75 nmol/l) oluliselt ma­dalam, ulatudes suvel keskmiselt 59 ja talvel 44 nmol/l. Täiesti normaalne on D-vitamiini tase talvel vaid kolmel inimesel sajast. Kuigi D-vitamiini tarvitamine (toiduli­sandites olev D3 ehk kolekaltsiferool ja D2 ehk ergokaltsiferool) on ohutu ka suurtes kogustes, on soovitatav D-vitamiini lisamanustamist alusta­des pidada nõu oma arsti või apteek­riga. Keskmiseks päevaseks vajaduseks loetakse umbes 800-1200 TÜ ning sellistes annustes on D-vitamiin täiesti ohutu isegi aasta ringi tarbi­des.

D-VITAMIINI PUUDUS VÕIB PÕHJUS­TADA MITMESUGUSEID TERVISE­PROBLEEME JA HAIGUSI
Üldine linnastumine Euroopas 19. ja 20. sajandil tõi kaasa tubase eluvii­si ja sellest tulenevalt lastehaiguse rahhiidi. Rahhiidi epideemia lõpetas D-vitamiini avastamine kalamaksaõlis, mille tarvitamist lapseeas mäletavad paljud praeguseks juba vanemad inimesed. Tänapäeval soovitatakse lastele anda iga päev D-vitamiini kuni teise eluaastani 400 TÜ päevas. D-vitamiini puudus on ka osteoporoosi ehk luuhõrenemise üks riskite­gureid. Osteoporoosi tagajärjel teki-vad vanemas eas inimestel väikese trauma järel luumurrud. Nende enne­tamiseks soovitatakse üle 50-aastas­tel naistel ja üle 65-aastastel meestel mõõta luutihedust ning hinnata teisi luumurru tekke riskifaktoreid. Selleks tasub nõu pidada oma perearsti või -õega. Kindlasti vajavad osteoporoosiravi need inimesed, kellel juba on olnud luumurd väikese trauma järel. D-vitamiini puudusega seostatakse ka hulka autoimmuunset tüüpi hai­guseid, nagu reumatoidartriit, süs­teemne luupus, sclerosis multiplex, I tüüpi diabeet, aga ka vähkkasvajaid. Täpsemad seosed nende haiguste ja D-vitamiini vahel vajavad veel tea­duslikke uuringuid, kuid luude tervise seisukohalt on D-vitamiini pikaajaline puudus raskete tagajärgedega.

KUI PÄIKESEST El PIISA, AITAVAD TOIDULISANDID
Alates maist on päike piisavalt inten­siivne, et nahk saaks toota D-vitamiini. Päikese kasulikku toimet võivad vä­hendada pilves ilm, õhu saastatus ja tugeva kaitsefaktoriga kreemid. D-vitamiini saamiseks ei pea ennast üleni pruuniks päevitama, vaid piisab, kui päikest saavad labakäed ja nägu. Kui päevitamine pole võimalik või on mõne haiguse tõttu ebasoovitatav, peaks D-vitamiini manustama toidulisandina tilkade või tablettide vormis koos või ilma kaltsiumita. Ka vanas heas kalamaksaõlis on rohkelt D-vitamiini. Teile sobiva toidulisandi aitab välja valida apteeker. Kui osteoporoos on juba diagnoo­situd, siis on kindlasti vaja peale ravimite tarvitada piisavas koguses D-vitamiini ja kaltsiumi. Kaltsium on luudele vajalik mineraalaine, mida inimene saab toidust ja põhiliselt piimatoodetest. Osteoporoosiravi on pikaajaline ning aitab ära hoida ker­gesti tekkivaid luumurde. Kui osteo­poroosiravi on alustatud, siis ei tohi ise teha ravipause, sest sellisel juhul ravitoime väheneb. Osteoporoosi ennetamine algab juba lapse kasvades, kui luustik saa­vutab oma tugevuse. Hiljem saab luutiheduse vähenemist aeglustada. Lapse ja nooruki toit peaks olema mitmekesine ning sisaldama piisavalt D-vitamiini ja kaltsiumit. Loomulikult tuleks liikuda rohkelt õues ja olla ke­haliselt aktiivne. Luuhõrenemist saab ennetada tervisliku eluviisi ja toitumisega Osteoporoos ehk luuhõrenemine on skeletihaigus, mille puhul on häiritud luukoe tugevus. Luud muutuvad hapraks ja murduvad kergesti. Osteoporoos ise enamasti kaebusi ei põhjusta, seetõttu on haiguse esimene sümp­tom tihtipeale kerge trauma tagajärjel tekkiv luumurd. Kõige sagedamini esineb luumurde selgroolülides, reieluu- või randmepiirkonnas. Murdude esinemissa­gedus suureneb koos vanusega. Osteoporoos on raske haigus, mis ravita jäädes võib luumurru tõttu lõppeda kõrvalabist sõltuvaks jäämisega ja mõjutada inimese eluiga. Osteoporoosi olulisemad riskitegurid on vanus üle 50 aasta, naissugu, osteoporoosi esinemine perekonnas, eel­nev luumurd, menopaus enne 45.eluaastat, vähene füüsi­line aktiivsus, väike kehakaal, suitsetamine, alkoholi tarbimine, ühekülgne kaltsiumivaene toit, osa kroonilisi haigusi (tasub täpsustada oma perearsti juures) ja üle kolme kuu kestev tablettravi glükokortikoidhormoonidega. Peale riskitegurite olemasolu võib kahtlustada osteopo­roosi, kui inimese pikkus on aastatega vähenenud üle 3 cm ja esineb selgrookõverus (küür) turjas. Üle 50-aastased naised ja üle 65-aastased mehed võiksid lasta hinnata oma luumurruriski ja vajadusel mõõta ära luutihedus. Luutiheduse mõõtmine on osteoporoosi puhul sama oluline nagu vererõhu mõõtmine insuldi puhul. Luutihedust saab mõõta osteoporoosikabinettides suuremates haiglates. Vajalik on perearsti saatekiri.

Kas sa tead, millistes toiduainetes leidub D-vitamiini?
• Isegi terviseteadlik inimene peab vaeva nägema, et min­gilgi määral D-Vitamiini toiduga saada. On eksiarvamus, et inimene, kes piisavalt rohelist sööb, saab kõik vajalikud vitamiinid kätte. D-vitamiini puhul on tegemist rasvlahustuva vitamiiniga, mida leidub rasvases kalas, kalamaksaõlis ja rasvastes toiduainetes, näiteks võis, hapukoores ja munakollases.
• D-vitamiinist tulvil on väga vähesed toiduained, peale eelnimetatute ka lõhe, heeringas, sardiinid, makrell, maks ja metsaseened.
• Paljudes riikides on toidud D-vitamiiniga rikastatud, näiteks margariin, piim, jogurt, hommikusöögihelbed, saiatooted. Eestis on müügil D-vitamiiniga rikastatud margariinid ja toiduõli. Võimalused, kuidas D-vitamiini tarvitada Kalamaksaõli - 1 supilusikatäis on profülaktiline annus Beebitilgad, mida kasutatakse väikelastel (toimeühikute arv võib eri toodetel erineda, keskmiselt on viies tilgas 400 toimeühikut). Tabletis on tavaliselt 400 toimeühikut D-vitamiini. Toidulisandites kasutatakse nii vitamiini D2 kui ka D3.