Kas "kõlblik kuni" ületanud toodet tohib süüa?

Realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäeva ehk “Kõlblik kuni” märgistust kasutatakse kiirestirikneva toidu sh piimatoodete puhul, mis oma koostise tõttu on soodne keskkond riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks ning mis seetõttu võib muutuda ohtlikuks  inimese tervisele.  Märgitud kuupäev näitab, et selle kuupäevani tagab tootja toidu ohutuse ja nõuetekohasuse neil tingimustel, mis on märgitud pakendile ( piimatoodetel tavaliselt +2..+6 C).

Tekkivad kahjulikud mikroorganismid lagundavad toiduaine koosseisu kuuluvaid valke, rasvu, süsivesikuid, muudavad toidu välimust, maitset ja lõhna, tekib roiskumine. Osa mikroobe ei lagunda toitaineid, vaid eritavad toidusse inimesele kahjulikke toksiine, mis põhjustavad toidumürgistusi.

See kuupäev on leitud säilivuskatsete teel. Säilivuskatse viiakse läbi kõigi uute toodete turuletulekul ning seda korratakse hiljem regulaarselt.  Toode jäetakse seisma ning perioodi lõpus seda analüüsitakse organoleptiliselt ( lõhn- maitse- välimus. Näiteks mõnel jogurtil võib realiseerimisaja lõpus anda moos värvi või kihistuda vms. Kodustes tingimustes te ei pööraks sellele ilmselt tähelepanu, kuid kui te olete selle toote eest maksnud ja usaldate tootjat, siis te kindlasti soovite, et  tootja annaks kvaliteedigarantii alati ja igas olukorras ning kindlustaks, et toode näeb alati välja ja maitseb täpselt samasugune.) ja  mikrobioloogiliselt.

Farmi Piimatööstusest võetakse igast toodetud partiist näidispakk, mida säilitatakse toote realiseerimisaja lõpuni. Juhul, kui tekib mingi probleem, on võimalik sellele reageerida ja jõuda põhjusteni.

Seda kui pikk on (piima)toote säilivusaeg mõjutavad mitmed asjad.  Kindlasti tootmisprotsessi puhtus. Kinnises tootmisliinis toodetud toode säilib alati kauem, kui nö põlve otsas segatu.

Pikem säilivusaeg on toodetel, mille keskkond on mikroorganismide paljunemiseks ebasoodsam, näiteks: hapendatud piimatoodetel; toodetel, mida on tootmisprotsessi käigus kuumutatud; mis sisaldavad konservante või antioksüdante- näiteks soola, suhkrut, küüslauku vms.; millel on väiksem veesisaldus; millel puudub kokkupuude õhuga.

Kindlasti tuleb silmas pidada tootele märgitud säilitamistingimusi. Näiteks, kui ostate kuumal suvepäeval kilepiima, mille puhul on külmaahel varasemalt rikutud: lohakas laotöötaja pole külmautost tulnud kaupa paigutanud kohe külmkappi vaid jätnud keset müügisaali seisma.  Ja te panete selle piima poekotti, sõidate tunnikese kuumas trollis koju. Unustate veel köögilauale.. jne, siis ilmselgelt selle toote säilivusaeg lüheneb. Samas, kui toote külmaahel pole katkenud ning te hoiate teda õigetel tingimustel, võib vabalt olla, et toode on söödav ka peale „ kõlblik kuni“ lõppu. Paraku, kuna tootja peab arvestama mõlema võimalusega, saame me anda omapoolse garantii ainult teatud kuupäevani. Märgitud kuupäevast edasi, on toote toidukõlblikkuse hindamine juba tarbija enda risk.

Toodet, mida on hoitud õigetel tingimustel ja mille „ kõlblik kuni“ kuupäev on paar päeva üle läinud. Soovitan esmalt organoleptiliselt hinnata ning kui lõhn- maitse ja välimus on korras, siis ei tasuks seda  ära visata, vaid  kasutada toitudes, mille valmistamisega kaasneb ka kuumutamine- koogid, vormiroad, supid, kastmed jne.