Millal hakati Eestis piima jooma?

Allikas:
Raamat  "Eesti aastal 1200", koostaja ja toimetaja Marika Mägi, kirjastus Argo, Tallinn 2003
Elukiri, 07, 2008 Mati Narusk Piimameeste ümmargune juubel

Piim on väärt ja kasulik toiduaine. Ikka on räägitud, et mida kauem lapsuke ema rinna küljes ripub, seda tugevam ja tervem inimene temast kasvab.

Üks legend pajatab, et kuna piim on kreeka keeles gala, siis on tal ürgne seos galaktikaga. Selle järgi sündinud tähekogu Kreeka jumalanna Aphrodite piima tilkadest, kui nad Zeusi ja Apolloga universumis faasanite veetud vankris ringi sõitsid

Ühed varasemad andmed piima kasutamise kohta pärinevad Eufrati orust Babüloni lähedalt, kust üks arheoloog leidis piima joomist kujutava seinamaalingu, mille vanuseks usutakse olevat umbes 5000 aastat. piima toiduks tarvitamise juured pärinevad kindlasti juba ajast 6000-8000 aastat e kr. Näiteks iidses Egiptuses peeti piima tarvitamist rikkuse ja staatuse märgiks. Ka piiblis ja iidsetes hindu tekstides on piimast räägitud kui populaarsest joogist.

Karjakasvatuse algus Eestis ulatub tagasi kiviaja (Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhande alguseni eKr. ) lõppu, kui koos venekirveskultuuri hõimudega saabusid siia ka esimesed kodustatud kariloomad - kindlasti veised ja lambad, võib olla ka kitsed. Samast ajajärgust pärinevad ka esimesed teated seakasvatuse kohta. Millal saabus Eesti aladele hobune, pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt toimus see umbes pronksiaja alguses. Küttimise osatähtsus ei vähenenud siiski mitte alles muinasaja lõpul, vaid juba pronksiajal, kui toimus üleminek karjakasvatusele.  

Muinasaja lõpu karjakasvatuse kohta on kirjalikke andmeid väga vähe. Varaseimaks võiks pidada araabia geograafi al Idrisi poolt 1154. aastal kirja pandud ridu: "Astlanda linnade hulka kuulub ka Koluvan. See on väike linn, suure linnuse taoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek on napp, kuid neil on palju karja..." Ka Henriku Liivimaa kroonika põhjal on teada, et sõjasaagina viidi siit kaasa hulgaliselt hobuseid ja kariloomi. Eriti rikkalik saak võeti Soontaganalt, kust olevat saadud neli tuhat härga ja lehma, peale selle veel hobuseid ja muid kariloomi. 1224. aastal Lohu linnuse vallutamise järel võtsid sakslased "... kõik hobused ja härjad ja karja ja vara ja raha ja riided ja kõik, mis linnuses oli, ... endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega." Ka retkedelt Lõuna-Eestisse on Henriku andmetel saadud sageli saagiks hobuseid ja teisi loomi.

Kuigi Soontaganalt saadud loomade hulk tundub kahtlaselt suur, osutab kariloomade eraldi mainimine sõjasaagi hulgas, et Eesti aladel oli loomakasvatus küllaltki heal järjel. Täpsemat informatsiooni muinasaja karjakasvatuse kohta saab luumaterjali läbitöötamisega. Kuigi meie muinaslinnustelt on arheoloogiliste kaevamiste käigus kogunenud arvestatav hulk loomaluid, ei ole neist enamiku seni veel põhjalikult läbi töötatud. Veelgi vähem on tegeletud tolle aja asulate luuainesega, mis võiks muistset karjakasvatust veelgi paremini iseloomustada. Luude analüüs näitab, et karjakasvatus sai väga kiiresti valdavaks ning tõrjus peaaegu täielikult küttimise välja. Juba pronksiaegse Asva ja Ridala lindlustatud asulas moodustasid koduloomade luud ligikaudu 80% kõigist loomaluudest.

Kasvatatavate liikide valiku määras ümberkaudne maastik. Eelistab ju siga niiskemat pinnast, lambale sobivad paremini kuivad lagedad alad. Kits armastab lambaga võrreldes metsasemaid piirkondi. Vastavalt sellele erines muinasaja lõpu Eestis ka karja liigiline struktuur. Lääne-Eestis ja saartel soodustas karjakasvatuse arengut looduslike rohumaade rohkus, samuti mõnevõrra pehmem kliima. Lääne-Eestis ning tõenäoliselt ka Põhja- ja Kesk-Eestis oli muinasaja lõpul esikohal veisekasvatus. Saaremaal peeti arvukalt lambaid. Lõuna-Eestis oli veisekasvatuse osatähtsus väiksem, mistõttu seal püsis märgatavalt kauem alepõllundus. Samas näib, et Lõuna-Eestis kasvatati rohkem sigu ja lambaid.

Arvukalt kasvatati lambaid ja kitsi. Kuna enamik lammaste ja kitsede luid on väga sarnased, pole võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju ühte või teist liiki peeti. 17. sajandi lõpust on säilinud kirjalikke teateid sellest, et Põhja-Eesti 127 riigimõisas moodustasid lambad mõisakarjade sõralistest 21% ja talukarjade omadest 26%, kitsede osatähtsus oli vastavalt 8% ja 7% ning sigu oli 12% ja 13%. Lambaid peeti suhteliselt rohkem Virumaa taludes (30% sõralistest), sigu Harjumaa taludes (31% sõralistest). Arheoloogilise materjali alusel tundub, et ka muinasaja lõpul ja keskajal oli suurem tähtsus lambakasvatusel. 

Muinasajal joodi leiva kõrvale hapupiima vee ja rukkijahuga, söödi räime, oblikasuppi või naerisuppi. Vahel joodi ka kaerakisselli (kaerakilet) piima või võiga. Värske piim või liha olid mõistetavatel põhjustel (säilimine)eestlaste laual väga harvaks nähtuseks.

II aastatuhande esimesel poolel kasvatatud koduloomad olid üsna väikesed ning suhteliselt kerge kehaehitusega. Põhjus peitub peamiselt pidamise tingimustes. Koduloomi peeti suhteliselt vabalt: kuni ilm vähegi võimaldas, otsisid nad ise toitu. Talvel peeti neid meie oludes ilmselt siiski lautades. Tolle aja laudad olid arvatavasti üsna kerged ehitised, mis kaitsesid põhiliselt tuule ja sademete eest. Keskaegsest Pärnust on leitud ka lauda jäänused, mille palkide vahele on soojustamiseks isegi sammalt topitud. Talvel oli koduloomade toidulaud tõenäoliselt küllaltki kasin. Kuna ka suvel ei pruukinud toitumisvõimalused kõige paremad olla, puudusid tingimused raskema kehaehitusega lihatõugude väljakujunemiseks. Tõuaretus sai võimalikuks alles pärast pidamistingimuste tunduvat paranemist Põhja-Euroopas alates 17.-18. sajandist. Kuni selle ajani võib rääkida niinimetatud geograafilistest tõugudest, mis allusid tugevasti looduslikule valikule. Ka Eestis leiti esimesi tõuparanduse katseid 17. sajandil.

Kuigi ürgveiseid kodustati juba 8000 aastat tagasi, jõuti meie aladel arvestatava karjakasvatuseni alles pärast laastavaid ja kurnavaid sõdu 18.–19. sajandil. Tõsi, Tallinna raeraamatus on märge, et juba 1433. aastal kasutati võid naturaaltasu maksevahendina ja Saaremaal tehti 1569. aastal juustu. Veisekasvatus hoogustus aga tänu mõisate viinaköökidele, sest just piirituse ajamisest üle jäänud toitev loomasööt – praak – pani härjad kasvama ja lehmad lüpsma.

Esimesed mõisameiereid asutati 1850. aastal Vaidas ja Kundas. Kaunitest mõisapreilidest rääkis rahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. Igal juhul parandas karjamõisate edendamine ka eestlaste elujärge. Palgati tööle võimeistreid Taanist ja juustumeistreid Šveitsist.

1889 oli Eesti mõisates juba 194 meiereid, 1928 ulatus nende arv 331ni. 1938 oli 277 meireid

1878. aasta tõi aga pöörde kogu maailma piimandusse, kui Rootsi insener Gustav De Laval leiutas koorelahutaja.
Hakati rajama talu- ja erameiereisid ning piimast sai Eesti elu edendamisel väärt tuluallikas.

Esimesed katsed piimaühingut asutada tegid 19. sajandi lõpus Restu valla talupojad Tartumaal, Tamsi mehed Viljandimaal ja Riisa loomapidajad Pärnumaal.

Varasemad andmed keefiri tootmisest pärinevad Kuressaarest 1885. Suur-Konguta mõisameiereis toodetud Eesti keefiri eksponeeriti Peterburis ülevenemaalisel piimandusnäitusel 1899. Keefiril oli sellel ajal mitu kummalist nimetust: piima wein, piima wiin, rammupiim.

Kakaopiima toodeti 1899 Are ja Kaisma mõisameiereides.

Piimasuhkru tootmine algas 1900. Ettevõte asus Jõgeva lähistel. Sealt saadeti toodangut isegi Venemaa suurlinnadesse, peale selle Gruusiasse ja Turkestani. Tooraineks kulus kuni 12000 toopi piima päevas.

Kondenspiima toodeti vähemalt juba 1903 Viru-Roela mõisameiereis, seda lähetati ka Peterburi, antud aastal 435 puuda.

Augustis 1905 avati Märjamaal piimapulbrivabrik Lacta, kus toodeti Calacton'i. See oli esimene selline ettevõte tsaaririigis.

6. veebruaril 1908 registreeris tsaarivalitsus esimese Eesti ühistegelise piimaühingu põhikirja. Mõtte algatajad ja teostajad olid Imavere valla koolmeister Hans Rebane, Põltsamaa Põllumeeste Seltsi esimees Jaan Raamot ning mitmed teised edumeelsed põllumehed. Ehitamise peale kulus aasta ja 6. veebruaril 1910 alustas Imavere Ühispiimatalitus edukalt tööd.
Imavere meier Hans Kuus ehk Imavere Hans sai legendiks juba oma eluajal. Peale oskuse valmistada ülimaitsvat võid korraldas meier kultuuriüritusi, kursusi, rajas ilu- ja puuviljaaia.

Kolmekümne aasta jooksul loodi Eestis ühistulistel alustel ligi tuhat piimatööstust ja koorejaama. Piimameeste taimelavaks sai Õisu Piimanduskool, mis andis hariduse kõrval ka harituse nii nagu Westholmi gümnaasium Tallinnas või Zimse seminar Valgas.

Eesti meierite tippsaavutuseks sai 1937. aasta maailma võivõistlus Berliinis, kust toodi koju hinnaline teine koht.

Peagi alanud sõda laastas koos maaga ka meiereisid ning uus elu jättis alles vaid mälestused. Saabus suurfarmide ja piimakombinaatide aeg, kus väikesel tegijal enam kohta ei olnud. Koorejaamaks muudetud Imavere meierei likvideeriti 1. jaanuaril 1976.