Milliseid e aineid kasutatakse piimatööstuses?

Paksendajaid kasutatakse toote konsistentsi parandamiseks. Piimatoodetes vadaku sidumiseks, tarretajate, paksendajate, stabilisaatorite, rasvaasendajatena.

Üheks paksendajaks on modifitseeritud tärklis. Looduslik tärklis talub halvasti nii termilist kui ka mehhaanilist töötlust, mistõttu toiduainetööstus kasutab lisaainetena keemiliselt või füüsikaliselt töödeldud tärklise eri variante. Tärkliserikas keedus tundub suus tihkem ja samuti kasutatakse toiduainetes stabilisaatoritena.
Tärklis töötab ka rasvaasendaja ametikohal. Eri tehnoloogiliste võtetega muudetakse tärkliseosakeste mõõtmeid ja kuju, nii et need loovad keelel petteaistingu, nagu sööksime midagi pehmet ja rasvast. Kui tärklisega asendada kas või kolmandik toiduaines leiduvast rasvast, saame märkimisväärse kalorite kokkuhoiu.

Enimkasutatavate paksendajate hulka kuuluv pektiin E 440, on looduslik aine, mida saadakse puuviljade- tsitrusviljadel värvunud kooreosa all olevat valkjast kihist.või õunte koortest, ehk siis pektiin on taimset päritolu, süsivesikulise olemusega tarretaja. Lisapektiin tootes on vajalik tarretumiseks.

Tuntuim ja ka kodustes tingimustes kasutatav paksendaja zelatiin on olemuselt loomne valk, mida saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel. Kollageen on naha, luude, kõõluste jt. organite sidekoe võtmekomponendiks ning ülivajalik luude ning naha terviseks

Stabilisaatoreid kasutatakse vajaliku konsistentsi saamiseks ning säilitamiseks. Näiteks looduslik aine karrageen E 407, on eraldatud  merevetikatest. Samuti on looduslik jaanileivapuu jahu E410, mis on eraldatud  jaanileivapuust

Antioksüdante kasutatakse rasvarikaste toitude puhul, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest.

Rahvasuus C-vitamiinina tuntud askorbiinhape E 300, on loodusidentne aine – s.o. ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid mis on saadud toiduainetööstuses kasutamiseks sünteesi teel.

Happesuse regulaatorid on ained, mis muudavad või reguleerivad toidu happelisust või aluselisust. Happesuse reguleerimine on vajalik toiduaine pikemaks säilimiseks ning maitse- ja konsistentsi säilitamiseks ja tagamiseks müügiperioodi jooksul

Tuntud happesuse regulaator on loodusidentne aine – sidrunhape E330 – s.o. ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid mis on saadud toiduainetööstuses kasutamiseks sünteesi teel. Samuti kasutatakse piimatoodetes happesuse regulaatoritena sidrunihappe sooli- naatrium- või kaltsiumtsitraate.

Toidulisandina on sidrunhappel mitmeid ülesandeid: ta on antioksüdant, reguleerib happesust, konserveerib ja seob metallioone.

Toiduvärvid
annavad toidule iseloomuliku värvi või muudavad värvust intensiivsemaks.
Näiteks E101 ehk riboflaviin on toiduvärv, mida teatakse ka kui vitamiin B2. Seda ainet toodetakse pärmidest. Riboflaviin annab tootele ilusa kollaka välimuse.

Punase värvi saavad jogurtites olevad moosid peedist toodetud betaniin E 162, 

Kõik E-d ei ole säilitusained!
Lisaaine on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil. Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained,emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.

Lisaained jaotatakse nende päritolu järgi 3-ks:
• Looduslikud – ained, mis on eraldatud toidust (n. pektiin E 440 puuviljadest; karragenaan E 407 merevetikatest);
• Loodusidentsed ained – ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid mis on saadud sünteesi teel (n. antioksüdant askorbiinhape E 300 ning säilitusained sorbiin- (E 200) ja bensoehape E 210;
• Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel polegi looduses analoogi (n.asotoiduvärvid, mis võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone). 2 aastat tagasi keelustati Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt toiduainetööstuses teatud asovärvainete kasutamine. Keelustamise aluseks on pikaajalised teaduslikud uuringud, millega EL tasandil vastav amet igapäevaselt ka tegeleb.

Lisaainete kasutamise vajadus peab olema põhjendatud.
See tähendab, et lisaained on lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. Näiteks rasvarikaste toitude puhul ongi vaja kasutada antioksüdante, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Selleks kasutatakse sagedamini antioksüdandina askorbiinhapet E300 (C-vitamiini). Lihale ja lihatoodetele lisatavad säilitusained on nitritid (n. E 249; E 250) ja nitraadid (n. E 25;E 252), mis suruvad alla teatud bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosa värvuse. Jookides kasutatakse säilitusainena sorbiinhapet ja sorbaate (E 200; E 202 – E 203). Nii sorbiin- kui bensoehapet leidub looduslikult ka näiteks marjades.

Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk E tunnus. E tunnus tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud ja EL-s heaks kiidetud. Lisaained on jaotatud tulenevalt nende põhifunktsioonidest rühmadeks.

Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:
• Emulgaatorid,stabilisaatorid E 400 – E 499
• Antioksüdandid E 300 – E 399
• Säilitusained E 200 – E 299
• Toiduvärvid E 100 – E 199
Seega on igal lisaainel numbriline kood. Tähis E ja numbrikood viitavad konkreetsele keemilisele ühendile, mis on kantud toiduainetes kasutada lubatud lisaainete registrisse. Vastav koodsüsteem kehtib Euroopa Liidu maades. Tähis E (Europe) peaks olema ka lisaaine ohutuse garantiiks.

Uued turuletoodud FARMI tooted EI SISALDA säilitusaineid ega sünteetilisi toiduvärve. Toote koostistega on võimalik tutvuda meie kodulehel ja/või lugedes infot pakendilt.

E-ainetest vaata ka siit