Kui ohtlik on ikkagi glükoosi-fruktoosisiirup

Loe originaalartiklit: Kadrin Kärner, Äripäev
Möödunud aastal tõstatas presidendiproua Evelin Ilves ka Eesti toidutööstuses kasutatava, väidetavalt kahjuliku glükoosi-fruktoosisiirupi või nagu ta seda nimetas – maisisiirupi teema.
Meedias poleemikat tekitanud fruktoosi-glükoosisiirupi all peetakse silmas kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit (HFCS – high fructose corn syrup), mis sisaldab fruktoosi 90%, 55% või 42% siirupist.
Seal on fruktoosi suurel määral, millel on arvatud olevat ohtlik mõju tervisele.

Siirup magustamisel suhkrust tõhusam. Fruktoos ehk puuviljasuhkur on TTÜ keemiainstituudi vanemteaduri Tiiu-Maie Lahti sõnul organismi jaoks vajalik suhkur, mida saab näiteks puuvilju tarbides.

Ka puuviljadest ja marjadest võib saada ülemäära palju fruktoosi, sama puudutab ka muidu väga tervisliku mee liigset söömist.
Rafineeritud suhkrute, nagu sukroos, fruktoos, glükoos, tärklise hüdrolüsaadid (glükoosi siirup, kõrge fruktoosisisaldusega siirup) päevane suurim kogus on 10% energiavajadusest.
Ei vasta tõele, et fruktoos on toksiline.
Ohtlik ei ole siirup, vaid see, kui teda on igas kondiitritootes, joogis, magustoidus, marinaadis jne ning päevane söödud kogus tõuseb sadadesse grammidesse.

Toiduainetööstuses kasutatavate vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljud taimede seemned ja mugulad. Eestis toodetakse tärklist kartuleist, USAs enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, ka nisust.

Glükoosi-fruktoosisiirupi leiutasid 1957. aastal Marshall ja Kooi, kes teadsid, et glükoos on vähem magus kui suhkur. Nad töötasid välja tehnoloogia, mille abil sai muundada glükoosi fruktoosiks.

Tehnoloogia võeti kasutusele USAs, glükoosi-fruktoosisiirup moodustab praegu umbes 40% maailmas kasutatavaist looduslikest magusainetest. Kuna siirup on magusam kui sahharoos ning samal ajal ka vedel ja hästi lahustuv, on selle kasutamine jookide ja toitude magustamiseks majanduslikult efektiivne.

Siirupit ei saa süüdistada haiguste tekkes. Keskmine päevane glükoosi-fruktoossiirupi tarbimine USAs on 50 g päevas inimese kohta, märkis Laht. “Euroopas ei pruugi see number nii suur olla, meie toitumistavad on teistsugused,” kinnitas ta.
“Kuna glükoosi-fruktoosisiirupi tootmise ja tarbimise algus langes kokku paljude muude muutustega toidu valmistamises ja tarbimises, siis on seda produkti ilmselt teenimatult süüdistatud metaboolse sündroomi, diabeedi ja ülekaalu järsus kasvus,” ütles Laht. Tema sõnul näitavad teaduslikud uuringud pigem seda, et diabeedi või kaalutõusu taga on järsult tõusnud toidu kaloraaž ja vähene füüsiline aktiivsus.

“Diabeedi puhul on fruktoosi kasutamist isegi soovitatud, sest on magusam ja seda peab toidule vähem lisama,” märkis Laht.

Tartu Ülikooli emeriitdotsent Mai Maser võrdles maisisiirupit valge lauasuhkruga. “Uuringud näitavad, et ei ole olulist erinevust maisiirupi ja lauasuhkru mõjul insuliini, mis on kehakaalu ja ainevahetust reguleeriv hormoon, ja greliini ehk näljatunnet tekitava hormooni tootmisele või vere suhkrusisaldusele,” selgitas ta. “Nii ei tõsta fruktoos rohkem veresuhkru sisaldust, ükskõik kas ta pärineb roosuhkrust või maisisiirupist. Pole ka erinevust isu regulatsioonis, täiskõhutunde tekkes või saadavas energiahulgas.”

Maseri sõnul on Ameerika arstide liit asja ­uurides jõudnud järeldusele, et on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

 

• Glükoosisiirupi liigne tarbimine on ohtlik

Näiteks kui GDA-märgistusel on puuviljade päevaseks koguseks 200 g, annab see keskmiselt 21,8 g fruktoosi.
Süües 0,5 kg puuvilju, suureneb fruktoosi kogus 54,5 grammini, mis moodustab päevas lubatud maksimaalsest suhkru kogusest (90g) üle poole.
maisisiirupil on omadus magusaisu suurendada. Inimese ­ainevahetusprotsessid ei ole piisavalt võimekad töötlema ja omastama suurel hulgal söödud magusat, ka  fruktoosi, kui seda on liiga suures koguses.
Tavalises roosuhkrus ehk sahharoosis on fruktoos ja glükoos omavahel tugevasti keemiliselt seotud. Suhkru seedimisel, sahharoosi lammutamisel sahharaasi toimel, nad vabanevad ja imenduvad vereringesse. 
Glükoosi-fruktoosisiirupis on fruktoos ja glükoos lihtsa seguna ja imendumine verre toimub kiiresti, ilma aeganõudva lõhustamisprotsessita. Kuna maisisiirupis on ka fruktoosi osakaal suurem, siis arvatakse, et sel on suurem mõju vere glükoositasemele kui tavasuhkrul.
Siirupis olev fruktoos imendub väga kiiresti, tõstab veresuhkru taseme üles, mida on vaja insuliini toimel langetada – seega kurnab insuliinisüsteemi.
Siirupis pole glükoos ja fruktoos omavahel keemiliselt seotud, seega muutuvad nad nii isoleerituna vabadeks radikaalideks, mis ründavad keharakke ja DNAd ning soodustavad vananemist ja vähktõbe.
Fruktoos muutub maksas triglütseriidideks, mille rohkuse tõttu suureneb südamehaiguste tekke risk. Ka tavaline suhkur imendub verre kiiresti ning mõlema ainevahetus kulgeb edasi glükoosi ja fruktoosi seedumise ning omastamisena, mis toimub täpselt samamoodi.
Organismile on mõju seega ühesugune. Ameerika arstide liit avaldas ülevaate maisisiirupit käsitlevatest artiklitest ja järeldas, et arvestades olemasolevaid teadmisi on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

Allikad: Mai Maser, Šveitsi Lausanne’i Ülikooli teadlased (Tappy, L jt 2012).

• Toidus leiduvate magusainete põhitooraine on tärklis

Tiiu-Maie Laht, TTÜ keemiainstituudi vanemteadur
Toiduainetööstuses  kasutatavate  vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljude taimede seemned ja mugulad. Eestis toodeti tärklist kartuleist, USAs toodetakse enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, nisutärklist olen ka kohanud.
Tärklis on kõrgmolekulaarne süsivesik, mis on üles ehitatud glükoosist.
Glükoos on enamiku elusorganismide ainevahetuses kõige eelistatum süsivesik, inimese aju vajab energia saamiseks keskmiselt 125 grammi glükoosi päevas. Inimese ainevahetus on suhkrukeskne, toidus peaks iga päev olema piisavas koguses süsivesikuid.
Nälgimise puhul saab glükoosi toota organismis ka aminohapetest, aga selle tulemusena tekib kergesti aneemia, sest hästi kättesaadav valk lõhustamiseks on hemoglobiin, mis on organismis hapniku edasikandja.

Vajalik energia saamiseks. Enamik inimesi saab organismi vajava energia tootmiseks kasutada nii glükoosi, fruktoosi, galaktoosi kui ka disahhariide sahharoosi (glükoos ja fruktoos), laktoosi (glükoos ja galaktoos), maltoosi (glükoos ja glükoos). Glükoosisiirupi saamiseks tuleb tärklis ensüümide abil lagundada glükoosi monomeerideks.
Tööstuslikus protsessis kasutatakse soodat ja soolhapet, kuumutamisel võivad tekkida tsüklilised ühendid.  
Kuna glükoos on vähem magus kui sahharoos ja eriti fruktoos, siis leiutasid Marshall ja Kooi (1957) tehnoloogia, kuidas muundada glükoosi ensümaatiliseks fruktoosiks.